Ikka lõunasse Mendozasse

Ööbimise vahepeatuse tegime mingis fincas ehk farmis kus kasvatati kreeka pähkleid, siit jääb Mendozasse veel umbes 500 km. Nagu arvata võib läheb ilm lõuna poole sõites külmemaks ja päike käib siin ka muidugi tagurpidi ehk paremalt vasakule

Tee ei ole enam nii mägine vaid kulgeb mööda poolkõrbe, siin on selline omapära et maanteel on iga umbes viiesaja meetri järel lohk kus vihmaperioodil vesi üle maantee voolab. Praegu on need kuivad aga üsna ebameeldiv on sõita, see lohk on piisavalt sügav et põhja näeb alles lohu serval  ja kunagi ei tea kas seal on asfaldiaugud või mitte

Need valged laigud seal on soolalaigud.

See siin on üks altar millega on seotud  legend kus naine kõrbes janusse suri, siia jäetakse joogivett teelistele. Selliseid altareid on tee ääres palju.

Kuskil poole maa peal Mendozasse avastasime et paagis on  alla 10 liitri bensiini ja lähima bensujaamani San Juanis on veel 100 kilomeetrit, viimased 30 kilomeetrit sõitsime igaks juhuks 70-ga et bensiini säästa, ainult paar liitrit jäigi veel lõpuks varuks. San Juan ise on suur linn kus mitmerealised kiirteed ja sildadel ristmikud. Sealt edasi lõpuosa sõit Mendozasse läks läbi päris kõrbe kus vasakul pool teed  laius tasandik päris silmapiirini. Maantee oli siin  kaherealine ja sõitsin 120-ga kuid kohalikud möödusid meist 140-ga ja kadusid silmapiiri taha...mnjaa.

Edasi lõunasse, Fiambala termides

Hea oli et sealt Benemist tulema saime, võttis tükk aega enne kui kopsud puhtaks said. Nüüd sai väike 100 kilomeetrine ring tehtud et Fiambala termaalvetele jõuda. Teed lähevad läbi poolkõrbe ja väga vähe autosid liigub siinkandis. Fiambalas avastasime et siit läks 2012 aastal läbi ka Pariis-Dakar kõrberalli marsruut.

Need termaalveed asuvad selles linnast 14 km väljaspool, pealtnäha täiesti kivikõrbes mäe serval. ei oskaks ealeski arvata et seal mingit vett võiks leiduda aga leidub ja isegi 50 kraadine vesi on see.

 Termaalbasseinid ise pole just eriti muljetavaldavad, kokku on neid kümmekond ja erinevate temperatuuridega 50-st allapoole., igaühesse mahub 10-20 inimest.

Pärast sai veel käidud liivaluidetel kust lumelaudadega pidavat alla lastama aga seekord polnud seal peale meie kedagi. Päris omapärane Marsi või Kuu kivimaastik on seal. Äkki ongi seal filmitud ;)

Ja siin on need liivaluited ise, kõrgust oma 50 meetrit.

Sõit järgmisse ööbimiskohta jäi päris hilja peale, umbes kell 9 on täielik kottpimedus ja taevas tohutult tähti täis. Linnuteegi väga hästi näha. Sõitsime Google mapsi järgi ja kohati oli ikka päris kolgas kus tunni aja jooksul ühtegi autot vastu ei tulnud..

Saltast läbi Cafayete lõunasse

Tee viis mitte just läbi rahvuspargi kuid väga maalilise mägimaastiku. Aga pildid räägivad enda eest, nii vingeid kohti annab otsida. Kaugemal paistisd juba kergelt lumised mäed ja isegi üks täiesti lumega kaetud tipp

Nelja tuhande peal siinkandis lund veel ei ole, seega tipud peaks olema 5000 ringis.

Siis jõudsime kohta mille nimi eesti keelde tõlgituna oleks "Saatana kurk", siit kohast sai veel üles ronida ja edasi minna, kerge see just polnud aga ära tegime.

Ja kaunid mägimaastikud jätkusid veelgi.

 Järgmine peatus- koht nimega "Amfiteater", umbes 50 meetrise läbimõõduga tasandik kaljude vahel ja hääl kõlas seal väga hästi.

Väga ilus värviline vaade orule.

Vau!

Mingid täiesti rohelise tüvega põõsad kõrbes.

Ai ai!

Pärastlõunal jõudsime Cafayetesee mis on Mendoza kõrval üks tähtsamaid Argentiina veinitootmiskeskusi. Ilus kena linnake kus on ka palju hosteleid ja veinidegusteerimiskohti, käisime kahes kohas veini maitsmas.

 See siin on vanaaegne pudelile korgipanemise masin.

 Ja siin sai 40 peeso ehk 2,5 euro eest maitsta nelja veini.

 Teel ööbimiskohta sai ühes fincas veel laamadega tutvutud, väga lähedale ei julgenud minna, äkki sülitab.

 Need asjandused on tehtud ärakuivanud kaktusest, üsna puidu moodi.

Ööbisime Benemi linnakeses mingis hostelis, peab ära märkima et nii tolmust tuba milles me seal ööbisime pole ma eales varem näinud, tekki kloppides lendas tolmu nagu pool aastat puhastamata põrandavaibast. Täielik tolmuallergia tekkis.

Salinas Grandes soolajärve ääres

Täna hommikul sõitsime siis uuesti põhja poole Purmamarcasse ja sealt  üle mägede suure soolajärve juurde. Auto paak oli veerand täis ja lootsime et 70 km jooksul ikka mõni bensukas ette satub aga ei sattunudki, tuli lisaks veel umbes 19 km Tilcarase bensiinijaama ja samapalju tagasi sõita et saaks alustada tõusu Purmamarcast Salinas Grandise juurde. Purmamarcas sattus meie ette selline loom kes on muidugi laama.

Edasi läks asi juba palju huvitavamaks, jälle värvilised mäed, ühed punased, teised kollased ja kolmandad sinised, nii värvilisi mägesid pole varem näinudki

Tee vedas üles mäkke ikka kõrgemale ja kõrgemale, päris hull keerutamine oli.

Ja lõpuks jõudsimegi kurule mis seekord asus 4170 meetri kõrgusel, sõitu alustasime Jujuy-ist mis asub teatavasti 1259 meetrit üle merepinna. Sealsamas toimus ikka väike kaubitsemine kah.

Algas pikk lauge laskumine Suure Soolajärve poole. Selle järve kõrguseks mõõtsime ise GPS iga 3500 meetrit

Ja siin ta lõpuks siis on, pikkust paarkümmend  ja laiust umbes 10 kilomeetrit

Ise autoga  järvele minna ei saanud sest tõkked olid ees ja tuli osta 200 peesone giidiga tuur. Giid sõitis mootorrattaga ees ja meie autoga järel, nii umbes paar kilomeetrit kui jõudsime veidi huvitavamatesse kohtadesse.

Siin on mingid kraavid kuhu pidavat vihmavesi kogunema ja sealt võetakse soola. Kaugemal paistis mingi suurem kaevandamine ekskavaatoritega.

Aga seal on ka lahtised lahvandused  veega, need pidavat allikate tekitatud olema ja sinna võis isegi läbi soolakihi sisse kukkuda, sügavust pasistis olema kuni paar meetrit.

Järvel oli nüüd megatugev tuul nii et päris külm hakkas. Sirav päike Andide sinises taevas sundis päikeseprillid välja otsima. Oli aeg tagasi pöörduda.

Ja nüüd sama teed pidi tagasi: 600 meetrit üles ja 2900 meetrit alla, neid U-kujulisi serpentiine oli seal oma kolmkümmend, väiksemaid pöördeid lisaks samapalju

Ja jälle väga ilusad värvilised mäed ümberringi. Olid ka suured ja laiad jõesängid aga vett praktiliselt polnudki.

Ja hilisõhtuks jõudsime tagasi Saltasse, siin sadas veidike vihma juba.