Tee ei ole enam nii mägine vaid kulgeb mööda poolkõrbe, siin on selline omapära et maanteel on iga umbes viiesaja meetri järel lohk kus vihmaperioodil vesi üle maantee voolab. Praegu on need kuivad aga üsna ebameeldiv on sõita, see lohk on piisavalt sügav et põhja näeb alles lohu serval ja kunagi ei tea kas seal on asfaldiaugud või mitte
Need valged laigud seal on soolalaigud.
See siin on üks altar millega on seotud legend kus naine kõrbes janusse suri, siia jäetakse joogivett teelistele. Selliseid altareid on tee ääres palju.
Kuskil poole maa peal Mendozasse avastasime et paagis on alla 10 liitri bensiini ja lähima bensujaamani San Juanis on veel 100 kilomeetrit, viimased 30 kilomeetrit sõitsime igaks juhuks 70-ga et bensiini säästa, ainult paar liitrit jäigi veel lõpuks varuks. San Juan ise on suur linn kus mitmerealised kiirteed ja sildadel ristmikud. Sealt edasi lõpuosa sõit Mendozasse läks läbi päris kõrbe kus vasakul pool teed laius tasandik päris silmapiirini. Maantee oli siin kaherealine ja sõitsin 120-ga kuid kohalikud möödusid meist 140-ga ja kadusid silmapiiri taha...mnjaa.
No comments:
Post a Comment